2020 on Tartu rahu ja Jaan Poska aasta

jaan. 20, 2020

Peeter Järvelaid, Põhja-Tallinna linnaosa vanem,
Jõgeva valla aukodanik

Aasta 2020 on maailmas alanud kurjakuulutavalt. Niigi keerulises rahvusvahelises olukorras
puhutakse üles intriige piirkondades, mis selgelt väga plahvatusohtlikud. Seetõttu rääkida aastast
2020 kui rahuaastast näib paljudele ilmselt soovmõtlemisena. Kuid samas mõeldes olukorrale veidi
laiemalt ning vaadata ka sada aastat tagasi toimunule, siis peaksid  kõikvõimalikud aktiivsete
inimeste püüdlused, mis viivad veidigi sõdadest väljatulemise poole või suudavad kas või lühemaks
ajaks luua pingelistes piirkondades rahu, erilise väärtusega olevat.
Täna on meil võimalus vaadata Tartu rahulepingule juba sajandi pikkuselt distantsilt. Enne, kui 2.
veebruaril 2020 toimuvad Tartu rahu 100 ametlikud üritused ja kus kindlasti peetakse palju pikemaid
ja lühemaid sõnavõtte selle rahulepingu kohta, pakuksin välja mõned ideed, kuidas võiksime sajand
hiljem meie riigi jaoks nii olulisele lepingule vaadata.
Tahaksin meenutada Jüri Uluotsa (1890-1945) Eesti õiguse ajaloo professorina väljatöötatud lepingu
teooriat, mida ajaloolased on vahel veidi kriitiliselt vaadanud, kuid Tartu rahu mõistmiseks on tema
lepingupoolte võrdsuse kontseptsioon väga õpetlik. Kui lähtume sellest, et Tartu rahu oli eelkõige
rahuleping, kus kaks (tegelikult sõdis osalisi enam) sõdivat poolt lõpetasid sõjategevuse, mis andis
mõlema poole poolt sõtta kaasatutel asuda rahuliku elu juurde.

Samuti võimaldas leping mõlemal sõdival poolel asuda oma riikluse ülesehitamise juurde,
võimaldades osaleda rahvusvahelises riikide koostöös. Jüri Uluotsa mõte oli selles, et kui toimub
lepingu allkirjastamine, siis lepingu osapooled tunnistavad teineteise võrdsust, ükskõik kui suur
jõudude ebavõrdsus muidu ka poleks.
Sellest tulenevalt peame vaatama ka Jaan Poska (1866-1920) tegevust ning tunnustama teda kui
üht Euroopa riigimeest, kes oma tegevusega aitas lõpetada Euroopas esimese maailmasõja. Tartu
rahuleping on üks Euroopa esimese maailmasõja lõpetamise lepingutest ning selle läbi ka erilist
tunnustust väärt.

Olen kindel, et kunagi võiks ilmuda suurem kollektiivne uurimus, mis koondaks kokku nii allikad kui
uurimused esimese maailmasõja lõpetamise kohta (rahulepingud).
Kuid mida hindas Jaan Poska ise vahetult peale Tartu rahu sõlmimist rahuläbirääkimiste
delegatsiooni tegevust lahates? Meil on olemas üks kõrvaline allikas ja teadaolevalt tema viimane
kiri tütrele Vera Poska-Grünthalile, kus  papa Poska kirjutab, et talle tuli Liiva tänaval (täna Jaan
Poska tänav) vastu vana naine, tundis ta ära ja kõnetas ning tegi Jaan Poskale ristimärgi, lausudes
seejuures – „te päästsite me pojad!“ Just rahu sõlmimine ja sõjas väsinud meeste toomine rahuliku
elu juurde oli see, mida Jaan Poska luges kõige olulisemaks.
Tahaksin soovida kolleegidele ajaloolastele, kes tegelevad selle temaatikaga samuti head
uurijanärvi, et nad suudaksid vaadata vahel Tartu rahule ja selle ümber olnud sündmustele ka selles
protsessis osalenute silmade läbi. Olen viimasel ajal korduvalt üle lugenud elulooraamatuid meie
riigimeestest ja korduvalt kahetsenud, et nii vara lahkus meie seast Marju Lepajõe.

Kuidas oleks vaja temataolisi uurijaid, et kord vaadata näiteks Jaan Poska ning miks mitte ka tema
õpilase Konstantin Pätsi tegemisi läbi piiblitarkuse.

Olid ju mõlemad mehed Riia Vaimulikus seminaris koolitatud ja Poska pealegi läbi ja lõhki
kirikuinimeste perest pärit.

Jaan Poska varane surm on tema elu ja tegevuse uurimisele pannud lisaks nagu erilise pitseri. 7.
märtsil 2020 möödub sajand, kui Jaan Poska meie seast lahkus ka omas ajas väga noore mehena.

Need, kes tunnevad piiblitekste hästi, peaksid kohe ära tundma viite, kuidas saaks Jaan Poska
tegemisi sajandi tagant vaadata. Kui me avame Mäejutluse ja loeme, et õndsad on – rahunõudjad
(rahu tegijad – P.J), sest neid hüütakse Jumala lasteks.

Ma olen kindel, et Jaan Poska teadis Mäejutlust imehästi ning sai aru, mida talle saatus on andnud
teha. Kuid ta ei tulnud loomulikult selle peale, et oleks ise pidanud oma tegemisi piibellikult
tõlgendama. Tal polnud selleks ei aega ega ta ei tulnud kindlasti selle peale, et saja aasta pärast
tuleb sellist elementaarset teadmist meelde tuletada.

Jaan Poska jõudis 1919-1920 anda oma panuse ka Eesti Vabariigi esimese Põhiseaduse (1920)
väljatöötamisse. Ta oli Asutava Kogu põhiseaduskomisjoni esimees. See tegevus vajab täna veel
põhjalikumat uurimist, aga olen kindel, et see töö saab lähiajal tehtud. Kui me 15. juunil 2020
tähistame sajandi möödumist meie esimese Põhiseaduse vastuvõtmisest Asutavas Kogus ning 21.
detsembril 2020 saame meenutada, et möödub sajand meie esimese Põhiseaduse jõustumisest, siis
kindlasti ei saa me mööda vaadata just Jaan Poska tegevusest ka meie riigiõiguse aluste rajamisel.
Kuid püüdes aru saada, miks just vahetult enne Tartu rahu 100. aastapäeva tähistamist on tekkinud
teatud pinged, siis tahaksin viidata hoopis ühele teisele allikale, mida meenutati hoopis teises
kontekstis aastal 2019.
Tartu rahu tähtsuse mõistmiseks ning laiemaks aruteluks, milline on Tartu rahu roll täna ja milline
võiks olla selle roll kaasaegses diplomaatias, on olulised Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelised
lepingud 1939. aastal. Saatuse tahtel osalesid nende delegatsioonides nii Jüri Uluots kui ka Ants
Piip, kes mõlemad jagasid Uluotsa poolt väljatöötatud lepinguteooriat.

Seetõttu Tartu rahu 100. aastapäeva valguses tasuks üle lugeda ja vaadata seejärel hoopis uues
valguses Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk nn baaside leping ja
selle juurde kuuluv salajane protokoll, mis sõlmiti 1939. aasta 28. septembri keskööl Eesti Vabariigi
ja NSV Liidu vahel Moskvas.
Baaside lepingut peetakse tänapäeval Molotovi-Ribbentropi pakti kõrval teiseks põhjuseks, miks
Eestist sai ligi pooleks sajandiks NSV Liidu osa. Kuid selleski lepingus leiame viite Tartu rahule ja
Tartu rahu vaimule, mis kinnitasid, et meil on alust viidata sellele lepingule, kui heanaaberlike suhete
alusele. 28. septembri 1939. aasta leping peaks olema lahutamatu allikas, kui me tahame aru
saada, mida Tartu rahuleping on 20. sajandi ajaloos tähendanud.

Matteuse evangeelium, Mäejutlus Mt 5:1–12
1 Nähes rahvahulki, läks ta üles mäele. Ja kui ta oli maha istunud, tulid ta jüngrid tema juurde.
2 Ja ta avas oma suu, õpetas neid ning ütles:
Õndsakskiitmised
3 Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik.
4 Õndsad on kurvad, sest nemad trööstitakse.
5 Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.
6 Õndsad on need, kellel nälg ja janu on õiguse järele, sest nemad rahuldatakse.
7 Õndsad on armulised, sest nemad saavad armu.
8 Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat.
9 Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.
10 Õndsad on need, keda taga kiusatakse õiguse pärast, sest nende päralt on taevariik.
11 Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad
teist kõiksugust kurja.

12 Olge rõõmsad ja ilutsege, sest teie palk on suur taevas; samuti on nad taga kiusanud prohveteid
enne teid.

VASTASTIKUSE ABISTAMISE PAKT
EESTI VABARIIGI JA N.S.V.LIIDU VAHEL.
Eesti Vabariigi President ühelt poolt, ja N.S.V.Liidu Ülemnõukogu Presiidium teiselt poolt,
juhitud sihist arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist
1920. a. ja rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ja mittevahelesegamisele teise Lepinguosalise
siseasjadesse; tunnustades, et rahuleping 2. veebruarist 1920.a. ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel
lahendamise leping 4. maist 1932.a. on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks
aluseks.

Rahvusarhiiv