Suguvõsa

VERA POSKA-GRÜNTHAL (1898–1986)

Vera Poska Grünthal – naisõiguslane, õigusteadlane, esimene Tartu Ülikooli õigusteaduskonna naislektor.Südikas loomus ja võimalused, mis kaasnesid isa Jaan Poska erudeerituse ning positsiooniga, kujundasid Vera Poskast tütarlapse, kes juba 15-aastaselt otsustas juristiks hakata. Teismeeas kirjutab neiu oma päevaraamatus: “Ise tahan astuda õigusteaduskonda, olgugi et naistel veel õigusi pole juristina töötamiseks. Isa aga väidab, et siis kui lõpetan, on naistel õigused käes. Lugesin ajakirjast “Probuzhdenie”, et naisjuristid pole soovitavad, sest nad võivad oma võluva välimusega mõjustada kohut! Milline lollus!”17-aastaselt asuski Vera Poska Peterburi kõrgematel naiskursustel juurat õppima. Lasterikkal Poska perel nappis aga raha mitme lapse välismaal koolitamiseks ja nii tuli Veral õpingud vanema õe Xenia kasuks katkestada. 1920. aastal õnnestus Veral, kes oli vahepeal abiellunud ning kandis perenime Poska-Grünthal, viimaks juuraõpinguid jätkata, sedapuhku Tartu Ülikoolis. Kuna Vera oli lõpetanud Tallinna Tütarlaste Gümnaasiumi, tuli tal Tartu Ülikooli hingekirja pääsemiseks sooritada lisaeksamid vene ja ladina keeles, matemaatikas ja füüsikas. Neid aineid tollastes tütarlastegümnaasiumides ei õpetatud või õpetati vähesel määral. Hiljem on Vera Poska-Grünthal tunnistanud, et säärane ebaõigus naisüliõpilaste suhtes andis talle tugeva tõuke seista edaspidi naiste õiguste eest.Vera Poska-Grünthal lõpetas Tartu Ülikooli 1925. aastal ning alustas aasta hiljem tööd Tallinna linna õigusteadlikus büroos. Büroo abi kasutasid peamiselt naised, kes vajasid abi alimentide sissenõudmisel ja muud laadi perekondlike protsesside lahendamisel, ent polnud majanduslikult võimekad advokaati palkama. Töö juriidilises büroos oli Vera jaoks intensiivne õppimis- ja kujunemisperiood, mil ta kaevus üha sügavamale Eestimaal kehtinud Balti Eraseaduse sätetesse ja mõistis aina enam naiste õiguste eest võitlemise tähtsust.“Vahenditult õppisin tundma Balti Eraseaduse ülekohtuseid reegleid meie naiste suhtes ning aegamööda kujunes teadvuses nõue, et naised ise peavad taotlema seaduse muutmist, kuna mehed vabatahtlikult oma eesõigusi käest ära ei anna,” leidis naine ja üritas oma kogemustest kannustatuna viia sisse muudatused perekonnaeelnõu väljatöötamise komisjonis, kuhu tal end naisadvokaadina õnnestus küll sisse võidelda, ent kus tema ettepanekud läbi ei läinud. Sellega ei soostunud Vera leppima, vaid võttis kätte ning töötas koos kahe naisjuristiga välja uue perekonnaseaduse eelnõu, mis esitati 1935. aastal ka tsiviilkomisjonile. Samal aastal võeti ta Eesti advokatuuri täieõiguslikuks liikmeks.1939. aastal kaitses Vera Poska-Grünthal esimese naisena Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas oma magistritöö ning alustas samal aastal esimese naislektorina ka loengute andmist. 1942. aastal valmis tema doktoritöö, ent kuna sisuliste erimeelsuste tõttu juhendajaga seda kaitsmisele ei lubatud, jäigi Poska-Grünthalil doktorikraad omandamata.Vera Poska-Grünthal oli tänapäeva mõistes rööprähkleja, kel alati kümme asja käsil. Ta kuulus mitmesse seltsi ja ühingusse, koostas uurimistöid ja üllitas raamatuid ning moodustas justkui möödaminnes Rahvusvahelise Naisjuristide Organisatsiooni, mis tegutseb tänaseni.1944. aastal põgenes Vera Poska-Grünthal perega Rootsi ning tema karjäär ja teadusuuringud said järsu lõpu. Ent tagasihoidlik töö arhiivis ei takistanud energilisel naisel ka võõrsil aktiivselt tegutseda – moodustada organisatsioone, korraldada üritusi, anda välja mälestusteraamatuid ja naisteajakirja Triinu, kuni Vera Poska-Grünthali ramm 1986. aastal lõplikult rauges.

Jaan Poska perega. Vera Poska paremalt esimene. Jaan Poska Muuseumi kogust