Jaan Poska maja asub Jaan Poska tn 8.

Jaan Poska Mälestusfond Poska maja päästmas

Tarmo-Andre Elvisto, SA Jaan Poska Mälestusfondi asutaja, fondi juhatuse esimees

Möödudes Jaan Poska tänaval maja nr 8 ja vaadeldes seda historitsistlikku, kenasti korda tehtud Kadrioru puitarhitektuuri ansamblisse kuuluvat hoonet, võime olla vägagi rahul. Ka hoone interjöör ja sisseseade vastab suuremal või vähemal määral tasemele, mida see hoone väärib. Olles aastail 1908–1920 Jaan Poska elu- ja suuresti ka töökohaks, oli sellel majal oluline osa omariikluse eest seisvate eestlaste kohtumispaigana, nõnda et seda kutsuti esimeseks eestlaste salongiks (Eduard Laaman). Siin on peetud iseseisvumisaegseid olulisi nõupidamisi ja koosolekuid, siin on vastu võetud Eestile diplomaate, poliitikuid ja kultuuritegelasi. Siin Jaan Poska ka suri veidi enam kui kuu pärast Tartu rahulepingule allakirjutamist. Jaan Poska rolli Eesti omariikluse saavutamisel, meie riigi kujunemisel on raske üle hinnata nii tänase päeva kui tuleviku kontekstis. Poska tänav 8 omaniku järgi on saanud nime üks huvitavama ajalooga tänavaid Kadriorus. Okupatsiooniaastad räsisid seda hoonet nii, et see oli kokkukukkumise äärel, ja selle kordategemine ei läinud sugugi lihtsalt ja enesestmõistetavalt.

1999. aastal oli meil muinsuskaitseliikumises tekkinud nn Eesti puitarhitektuuri renessanss. Toimusid mitmed olulised ettevõtmised nagu näitus Eesti puitarhitektuurist arhitektuurimuuseumis, ilmus „Eesti puitarhitektuuri kataloog”, käimas oli Eesti-Rootsi muinsuskaitsjate ühisprojekt „Österled”, mis tegeles mitte ainult suuremate objektidega, vaid ka puitmajade korrastamise ja säilitamisega, Kalamajas demonstreeriti näidismaja peal, kuidas säästvalt renoveerida. Linnapildis vohas samal ajal aga endiselt röövmajanduslik kinnisvaraarendus ja primitiivne kinnisvarahooldus – väga väärtuslikke puithooneid põletati, lammutati, ehitati ümber plast- ja kiviplokkidest hooneteks nii, nagu kellelgi parasjagu pähe tuli ja/või kuidas rohkem hetkekasumit teenida sai. Kuna selline lagastamine hakkas taluvuse piire ületama, siis elavnes ka vastupidine liikumine. Eesti Muinsuskaitse Seltsi toel moodustati Eesti Puitarhitektuuri Kaitse Fondi, mille eesmärgiks sai luua vanade väärtuslike hoonete päästmisel positiivseid pretsedente. Fond selgitas välja mitmed potentsiaalselt huvipakkuvad objektid ja asuti nendega tegelema. Üks silmahakanuist, Poska tn 8 hoone, lõi aga oma taustaga pärast sellega tutvumist lausa jalust. Tundus arusaamatu, kuidas on võimalik, et sellisel omariikluse monumendil lastakse niimoodi hävineda. Tegu oli pealegi Tallinna linna omandiga, mitte mõne rahatu või rumala eraomanikuga. Olukorra päästmiseks koostatigi ja esitati linnavalitsusse projekt antud hoone korrastamise ja kasutuselevõtu kohta, kuhu oli plaanis kaasata nii rahvusvahelisi, era- kui ka riiklikke ja munitsipaalvahendeid, tehes selleks koostööd sihtasutuse vormis. Nähti ette, et hoone peaks olema rahvale avatud ja säilitama ning tutvustama temas peituvat ajalugu. Lisaks otsisime koostööd teiste mittetulundusühendustega, kellel oli ruumipuudus, kes tundusid sobivat oma tegevuse poolest ajaloolisse keskkonda ja keda samuti häiris, et väärtuslik ajalooline hoone hävineb.

Meie projekt sai peale pikka ootamist, 30. novembril 2000 vastuse, milles teatati linnavalitsuse otsusest, et Poska tn 8 hoone antakse tasuta kasutada venekeelsele nelipühilaste kogudusele, kelle tegevus ei haakunud karvavõrdki antud hoone ajaloolise väärtustamisega. Selline otsus riivas sügavalt hoone eest seisjate õiglusmeelt, seda enam, et uurides nimetatud konkreetse koguduse tausta selgus, et tegu oli pea olematu ja kättesaamatu ühinguga. Muinsuskaitse seltsi, Konstantin Pätsi muuseumi , eraisikutest eelkõige Peedu Ojamaa eestvedamisel otsustati „minna lahingusse” ehk moodustada juriidiline kehand, mis seaks oma tegevuse eesmärgiks võidelda edasi Poska maja eest. Selleks kutsuti kokku ja 2001. aasta algul vormistati juriidiliselt SA Jaan Poska Mälestusfond. Nimetagem siinkohal asutajaliikmed: kindralleitnant Johannes Kert, rahvusvahelise õiguse professor Peeter Järvelaid, Poska järeltulijad Jaan Arder ja Ott Arder, iseseisvusaate kandja Matti Päts, ärimees Enn Sarap, meedia- ja kultuuritegelane Peedu Ojamaa ning allakirjutanu. Hiljem andsid oma panuse veel mitmed isikud ja instantsid, kellest olulisemad on ärimees Rein Kilk, muinsuskaitsja Tullio Ilomets, Elle Lees, Jüri Trei, Jüri Kraft, Trivimi Velliste, Küllo Arjakas, Eesti Advokatuur, välisministeerium, kultuuriministeerium jt.

Jaan Poska Mälestusfondi esmane ülesanne oli takistada ajaloolise hoone ärastamist. Fond alustas oma tegevust ulatusliku teavituskampaaniaga, milles teavitati Poska majaga toimuvast. Selle alustuseks võib lugeda Eesti Panga ajaloolises sammassaalis toimunud pidulikku seminari 24. jaanuaril 2001, mis oli pühendatud Jaan Poska 135. sünniaastapäevale. Ettekannetele lisaks saadi nautida kontsertprogrammi „Elavad klassikud”, milles astusid üles Ott ja Jaan Arder koos Ants Nuudi jt pillimeestega.

Peagi järgnesid suuremad majakoristamistalgud, mille käigus koguti kokku majas vedelenud praht ja ALMAVÜst maha jäänud punaatribuutika. Samas pühitseti hoone taas sisse kui esimene „eestlaste salong” ehk Jaan Arderi eestvõttel improviseeriti salongikontsert, kus esines segakoor Üks Lust Alari Tamme juhtimisel. Fondi liikmed võtsid sõna raadios, televisioonis, ajakirjanduses. Korraldati küünaldepanekuid Poska maja ees Tartu rahu aastapäeval ja korrastati Jaan Poska kalm. Aktiivse teavitustöö tulemusel ebaõnnestus hoone „ärastamine” tundmatule venekeelsele nelipühilaste kogudusele ja linnavalitsus oli sunnitud välja kuulutama avaliku konkursi hoone tasuta rendile andmiseks. Kahjuks ka see konkurss oli ette läbikukkumisele määratud, sest tingimused, millel linn hoonet pakkus, ei võimaldanud teha hoonesse hädavajalikke investeeringuid ega taganud kindlust tuleviku suhtes. Saaga Poska tn 8 maja saatuse üle jätkus 2001 a. suvest ka kohtus sest mingi ime läbi oldi suudetud antud kinnistul Nõukogude armee toetusorganisatsiooni ALMAVÜ sõjaväeautode garaažide müügi kaudu tekitada krundi olulisele osale uued omanikud, keda ei huvitanud antud hoonekompleksi ajalugu. Pika ja keerulise kohtuprotsessi käiku pidi Poska fond hoolega jälgima. Asja lahendamiseks suudeti lõpuks siiski saavutada kohtuväline lahendus ja linn sai moodustada kompaktse kinnistu, nüüd oli juba juriidiliselt võimalik antud hoonega tegutsema asuda. Kohtuvaidluste ajal ühel 2001 a. südasuvisel laupäevaõhtul süüdati aga Poska tn. 8 põlema. Õnneks märkasid suitsu naabrid ja tänu päästeametnike kiirele tegutsemisele suudeti hoone päästa, kuid tuli oli tekitanud ulatuslikku materiaalset kahju, sest osa hoonest oli hävinud, majja oli sattunud rohkesti kustutusvett ning selle tulemusel hakkas seal vohama majavamm.

Teiseks suuremaks probleemiks kohtuvaidluse kõrval kujunes linnavalitsuste tihe vahetumine. Iga uue linnavalitsusega, vastutava abilinnapeaga tuli läbirääkimisi jälle otsast peale alustada, tuli selgitada, esitada projektid ja vastata mittetulundusühendustele nii tuttavale küsimusele: „Kust te raha võtate? Näidake seda pangarvel, palun!“

Pööre projekti käiku saabus linnapea Jüri Ratase ajal 2006. aastal, mil võeti vastu poliitiline otsus, et Poska maja tuleb restaureerida, ja sõlmiti koostöökokkulepe Jaan Poska Mälestusfondiga ühiseks tegevuseks hoone korrastamisel ja selle hilisemal kasutuselevõtul.

Jaan Poska maja avati 2008. aasta jaanuaris Tallinna linna residentsina, maja muuseumiosa aga sama aasta 2. veebruaril. Poska tn 8 hoones tegutseb SA Jaan Poska Mälestusfondi poolt kureeritav Jaan Poska muuseum, milles on eksponeeritud ka mitmed originaalesemed, mis asusid seal J. Poska eluajal. Lisaks on koostatud ekspositsioon, mis valgustab meie iseseisvuse tekkimise keerulist aega läbi Jaan Poska ja tema pere. Majas korraldatakse ekskursioone, kuid selleks tuleb end enne registreerida.

Fondi esialgne missioon maja päästa on täidetud, nüüd tegeldakse ajaloo uurimise ja tutvustamisega.